Sinu iseloom ongi kogu su saatus. Lihtne.

Furia color de amor.
Amor color de olvido.

Luis Cernuda.

Nägin täna öösel unes, et keegi küsis mu käest, kuidas on hispaania keeles "viha" ja ma ei osanud vastata. Hommikul hakkasin mõtlema, et olen hispaania keelt jultunult unustamas.
Ladina-Ameerika kirjanduse loengus sain õnneks vastuse - Frederico Garcia Lorca luulekogu üks motosid oli ülalseisev tekst. Nii kui seda nägin, tuli unustatud sõna ka meelde. Furia...Olen seda ju alati teadnud. Ja mõte iseenesest ka igati kümnesse.

Ma olen unustamisest tüdinud. Tülgastav juhtum.

Täna pärast ujumist pidasime Kriipsuga maha genotsiiditeemalise vestluse, millesse mahtus ka minu tuline monoloog põlgusest amööbse eluviisiga inimeste suhtes. Kriips põlgab virisejaid, mina vaimselt lodevaid ja arenemissoovita isendeid. Tihtipeale on need ühed ja samad inimesed.
Me mõlemad teame, et põlgusest tuleb vabaneda, et see on viga, mida enda juures parandama peab. Aga põhimõtteliselt kui ma olen enda suhtes veel karmim ja nõudlikum kui ümbritsevate inimeste suhtes, siis peaks ju kõik tasakaalus olema tegelikult. Ja kui keegi leiab, et mina oleks mingisuguse puhastuse tarbeks sobiv materjal, mis siis ikka teha.

Elu on lill, loomulikult. Aga oma eluga peab kaasa hingama ja inimeseksolemist teadvustama. Maailm on isegi ülerahvastatud, mingeid soiguvaid emosid pole enam kellelegi vaja. Praeguses maailmas oleks modernismiaegsed prantsuse dekadendid inimrämps. VIRISEJAD! Hahaa...

Igaüks meist on kohustatud oma olemasolu õigustama. Ja seda ennekõike väärikaks inimeseks kasvamise ja headuse väärtustamise läbi.

Ma käin ka solaariumis ja armastan kalleid kingi ja pikki hedonistlikke hommikuid ja tänavaäärtel odavat peeti juua armastan ka, aga ma jõuan selle kõrvalt veel midagi teha. Mitte mingit ametialast karjääri ei pea ma silmas, vaid hoolimist. Ma jõuan ja tahan inimestega soojust jagada ja seda vastu saada. Ja tahan läbi erinevate inimeste ja kogemuste kasvada. Ja õppida kas või Hillar Kohvilt järjepidevust, kuna minul on sellest omadusest puudu. Ma näen oma inimesekskasvamise teed iga päevaga üha selgemalt ja sellest ongi tõenäoliselt võrsumas see armutu põlgus nende suhtes, kes seda endiselt tegema ei vaevu. Ja sellest ka genotsiiditeemaline vestlus.

Viha murrab tekstina välja. Las tema tulla. See on üks ohutumaid variante ikkagi.

Ilusat nädalavahetust!