Ma lugesin nüüd üle. Selle blogi siin ja nii. Ja noh. Ma ei teagi. Samamoodi see igal juhul ei jätku. Iseendal on ikka eriti puine tagantjärgi lugeda mingeid emotsionaalse lahkamise tulemusi. Järjest.

Kummaline tõrge jah. Nalja peaks nagu rohkem olema. Ja vähem targutamist. See blogi õõnestab mu minapilti väljastpoolt kohati. Ha. Et ma üritaks midagi muuta. Mingit stiili või nii. Heh..

Barcelonast Universumisse suulist tõlget tegema.

Pilk lõkendab.

Fortuna tütar

Kui ma väidaksin, et ma olen sama lahe kui London-Pariis-Tokyo reis on full board basis...siis ei oleks ju midagi halvasti!

Keegi on järjekordselt kogu raha mu pangaarvelt ära võtnud. Tõesti kummaline.

Loen ja kirjutan ja teesklen koristamist. Värske töötu. Kõige muu kõrvalt rebin aegajalt mõne üpsilonisase rajalt maha, kes mind hiljem vägistamises süüdistab. Haha. Lapselastele räägin kunagi, et nende vanaema esimene TÕELINE armastus kiskus lõpupoole ikka jube robustseks ära.

Täna mõtlesin hetkeks, et äkki ma olen rase, aga siis sain õnneks kohe kiirelt aru, et see on üks mu hüpohondria avaldumisvorme.

Allende ja muu magus.

Eile sõin tatart sibulaga, muidu on kõik hästi.

Ma arvan, et ma olen kõvasti õnnelikum kui keskmine bostonlane näiteks.

Kõige esimene

Vaatan koopasuust videvikku vajuvat metsa.

Varjud võtavad endile kujud ja valitsevad hommikuni.

Enne meie tulekut oli kõik nende oma.

Nad on seepärast kibestunud ning võivad olla kiuslikud.

Ootame teid tagasi.

Mina ja kõik teised minusugused,

kes lee alla halge laovad

ja juba mitmendat päikeseringi

teile kaitsesõnu ümisevad.

Tulge juba! Tule juba!

Ase on soe ja üsk raske.

Kahe kuuringi pärast saame üheskoos kogeda rõõmu,

mida sünnitab uue elu kehastumine.

Ja pühitseda taevani mind ja kõiki minusuguseid

selle jumaliku võime pärast

Anda Elule Kuju.

Mind toidavad loodus ja Teised,

et Sinu hinge saaks toita mina.

Et saaksid minna ja alati naasta.

Hirmuta.

Kuu kerkib metsa kohale.

Ma tunnen oma Olemise Väge.

Ma tean, et oled juba lähedal.

Tule, et saaksin pesta Su jalad!

Tule, et saaksid mind jumaldada!

Jõua enne kui ajad muutuma hakkavad!

Creator

Nüüd on siis kõik(e) tehtud.

Imelik.

Ma olen ju ametlikult kasutu nüüd.

Lahe.

Kes ma järgmiseks olen?

Paper movement

Nii. Sain oma esimese raamatu valmis. Selle pealkiri on "Sylvia Plathi looming Eia Uusi esikromaani "Kuu külm kuma" mõjutajana". Eile andsin trükki ja sain kahes eksemplaris kätte. Täna publitseerisin veebis kirjandusteadusliku essee "Miks väike prints tagasi tuli? ehk mõtteid Jean-Pierre Davidtsi jutustuse "Väikese printsi tagasitulek" teemal". Kas ma pole mitte produktiivne kirjanik?

Homme valmib lühiülevaade eesti keele sõnavara etümoloogilisest kujunemisest ja nädala lõpuks on valmis ka lingvistiline analüüs Õhtulehe seagripiteemalisest artiklist "Kas tapjagripp vallutab ka Eesti?" ning tõlkeanalüüs Sylvia Plathi luuletusest "The Applicant", mille käigus võrdlen nimetatud teksti kolme eestindust. Lisaks sellele annan reedel kirjaliku ülevaate oma teadmistest meie armsa sõnavara kujunemise kohta ning järgmisel kolmapäeval vestlen Lembit Liivakuga Ladina-Ameerika kirjanduse teemadel. Oh kui tore, et elu pakub lõputult enesearendusvõimalusi ÜHE NÄDALA JOOKSUL. Hullus, noh.

Tänase päeva avastuste hulka kuulub see, et on oluline osata naljade peale mitte naerda, vaid hoopis end naljast distantseerida ning viia kohe läbi huumorianalüüs, mis on põimitud nalja tekkemehhanismide teooriaga (soovitatavalt Sigmund Freudilt). Ühtlasi avastasin, et kvantpaaride teooriat annab inimsuhete sfääri kõige edukamalt üle kanda veebikommentaatorite ja kommenteeritavate kaudu. Ja kolmas tänasel päeval tehtud oluline avastus oli see, et kui tellida endale koju ajakiri Raamatukogu, ei pea raamatukogus kohal käima.

See on tõesti lõpp. Sest rohkem infot mulle pähe ei mahuks. Varsti hakkab hoogne mälukustutamine.


Ah jaa...ma tahtsin täna veel Russian Doors´i vaadata, aga näe, meelelahutus kipub ununema. Meelelahutus on minu peas sekundaarselt motiveeritud :D
ÕUDNE! Aga sellest kõigest, mis praegu on, jääb imekaunis mälestus. Või noh. Vähemalt keskpärane.

Silmanurgast (niimoodi hirmunud hobuse pilgul) märkasin täna muuseas ka seda, et puud on lehte läinud ja rohi on sel aastal MAAS.

Kui inimsuhted kaheks kuuks ära unustada, jääb alles AINULT aju. AINULT MINA ja MU AJU. See on täiesti ebavajalik organ. See ei lase mu kehal voolata...

Pet Shop Boys - What Have I Done to Deserve This?

Tahan kas või Udikale, kurat!!!

Üks vana dialoog meenus ka. Või siis pigem monoloog, otsustage ise.

Järjekordne "õppimisõhtu" Hannaga, millest kujuneb tavaliselt klassikaline naistekas. Teeme süüa ja räägime ja siis ma alustan:

" Ma arvan, et suurim viga, mis ma inimsuhetes olen teinud ongi see, et ma olen alati üritanud väga hea olla. Saad aru, selline malbe ja leebe ja olla alati SEE HEA, kes kunagi etteheiteid ei tee ja alati püüab mõista. Aga nüüd ma olen aru saanud, et sellisel kujul igasugused ahvid lihtsalt astuvad mulle peale. Ma pean õppima enda eest seisma. Ma pean olema otsekohene. Heade Mõtete Lirva. Ma ei tohi enam olla selline, kes teiste inimeste soovide järgi kuju võtab. Sellise heasüdamliku ja leebena mind lihtsalt trambitakse jalge alla. Ma olen alati kõik oma ängid ise läbi põdenud, et teine inimene näeks ainult seda päikeselist poolt ja tahaks ikka tagasi tulla. Jah...ma pean ikka selle ära õppima. Ma pean õppima olema jõulisem, mitte selline leebe tossike. Ma olen liiga lihtne ja malbe ja sellepärast inimesed arvavadki, et nad võivad mul lõputult seljas sõita."

jnejnejnejne

Kui see ükskord läbi sai, siis Hanna vastas: " (naer) (naer) (naer)..."

Kui naer ükskord läbi sai, siis Hanna ütles umbes midagi sellist: "Ma arvan, et su probleem on see, et sul pole eriti adekvaatne minapilt. Sa leebe tuuleke!"

Palju naeru.

(NAER)

Shabono

See on nagu kõik ja mitte midagi. See lause, mille ma just kirjutasin. Ma olen maha käimas. Inspiratsioon on mu pikalt saatnud. Tähtajad nöörivad kõri. Mul on kaks võimalust: teha need asjad ära koos stressiga või teha need asjad ära üksi.

Ma kuulan siin valgusvihus varje ja mõtlen hantsust nats ja kullerkupu köögist ja...kõigist asjadest, mis on ära olnud, aga kunagi päriselt ära ei kao, vaid lihtsalt muudavad meie peades kuju..

Imelik. Väga hea tunne tuli just peale. Kõhukindlus:)

Ah jaa, üks oluline asi veel: tegin täna kusagil veebisügavustes tähtsa testi: what zodiac sign you really are vmidagi. Are you really a zodiac sign? haha. igal juhul ma sain teada, et ma olen Jäär. Kaljukits oli viimasel kohal. Jess. Nüüd mul on õige identiteet teada ja ma saan päriselt elama hakata. JESS!!!

Ma hakkan kirjutama hoopis.

Kusagil seal üleval on...