Ma lugesin nüüd üle. Selle blogi siin ja nii. Ja noh. Ma ei teagi. Samamoodi see igal juhul ei jätku. Iseendal on ikka eriti puine tagantjärgi lugeda mingeid emotsionaalse lahkamise tulemusi. Järjest.
Kummaline tõrge jah. Nalja peaks nagu rohkem olema. Ja vähem targutamist. See blogi õõnestab mu minapilti väljastpoolt kohati. Ha. Et ma üritaks midagi muuta. Mingit stiili või nii. Heh..
Barcelonast Universumisse suulist tõlget tegema.
Pilk lõkendab.
4 kommentaari:
Ma vist võtan oma oma maha üldse.
aga nii see nende enda ausate blogidega ongi. see salajane, mis mul oli, oli ikka eriti häbiväärne hiljem lugeda :)
aga samas, kirjutamine aitab mingil hetkel kiiremini emotsioonist lahti saada... :D või mis ma siin kirjatarkadele seletan.. :D
Kui emo saab läbi siis polegi nagu millestki kirjutada enam :D või noh. suurest armastusest. küll ma varsti hakkan ;)
aga see teraapilisuse moment tulebki sellest nö poolavalikkusest. Kui ma endale koju arvutisse oleks lihtsalt seda kõike kraapinud, siis poleks see pooltki nii efektiivne ja teraapiline olnud...selline natuke erutav võimalus, et äkki ta loeb ja saab pihta. UUESTI ja UUESTI :D vmidagi.
Ja nüüd põhidiip: Mõtlesin eile, et armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Haha jah. Palju õnne mulle. Kindlasti olen ma esimene, kes selle peale tuli...aga noh. Kogemustepõhist mõistmist on raske ülehinnata:D
Utter deep of the day!
Postita kommentaar