187km vahemaad.juba 3 aastat.ja ta IKKA veel helistab mulle,kui olukord väljakannatamatuks muutub.Siis kui peaks helistama politseisse, helistab mulle hoopis. Kui peaks helistama kiirabisse,helistab mulle. Kui üldse ei peaks helistama,helistab ka mulle. Ja see teeb mu vahepeal tagasi selleks loomaks, kes ma olin. Vihaseks ja hirmunud loomaks. Ma karjun. Ta suudab mind endiselt karjuma panna.Ainsa inimesena.
Aga üksord ta helistas ja ma karjusin ja pärast seda ta ei helistanud. Ja 24h pärast helistas mulle keegi teine,et öelda...jah.ma pean seda ikka meelde tuletama endale,mida ma siis tundsin.Et ma ei karjuks ta peale väga palju. Kuigi seal pole põhjus-tagajärg seost tegelikult. Ma võin ka vait olla või laulda nagu kuramuse Julie Andrews helisevasmuusikas ja ta teeb ikka seda, mis ta on endale pähe võtnud.Okei, Julie Andrews ei veenaks mind ka. Ja kui ma seda nime veel siin tekstis mainima peaks,siis väikeste tähtedega.Ma ei viitsi nii tihti capsi vajutada. Mul on põhimõtted.
Õnneks ei ole. Ja see on kuradi hea tunne.Mul on kõike muud ja vahest liiga palju juba,aga mul pole mingeid kuradi ..blablablabalablabalba.Eksole.
Vaba energia.
Eile tahtsin Kriipsule helistada,aga helistasin sõbrataksosse.Ka vastupidist olen teinud.Kõike olen teinud noh.Kõik taksod läbi helistanud ja siis Kriipsule alles.topik klõusd.
Habras on olla.
laupäev, 1. september 2007
kolmapäev, 20. juuni 2007
niih..
Ma pean ikka selle blogimisega pihta hakkama nüüd. Midagi muud ei suuda teha hetkel. Ümber on nii palju müra, et ei kuule oma mõtteid, seega võiks nad kirja panna. Siis ma näen neid vähemalt.
Nad paigaldavad siia poodi siis ventilatsiooni täna. Audioefektid on hullemad, kui laste kisa, millega ma vist juba harjunud olen. Selle paari nädalaga, mis siin Universaalis töötanud olen, on mul juba oma väikesed hommikused rituaalid välja kujunenud ja ma olin suhteliselt häiritud,et täna ei olnud võimalik neid läbi viia. Esimese töötunni võtan tavaliselt ärkamise jaoks. Rahvast reeglina pole ja ma saan rahus tassi kohvi juua ja selle kõrvalt tähtsaid poeasju ajada. Kassasüsteemides häkkida.Hehe. Aga täna olid kohe kell kümme platsis vanem härra (Kalju) ja üks äärmiselt kandilise näoga noormees, kes innukalt hakkasid ventilatsiooni paigaldama.Njah. Kohe minu selja taha. Sinna,kus on kiirkeetja ja muud toredad tehnikasaavutused. Tassid näiteks ka. Ja mikrolaineahi, mida keegi ei kasuta. Vahepeal keeran india muusika põhja,aga siis hakkab see ka ajusid sööma. India muusika ei kõla akutrelliga eriti kokku. Ei leia seda õiget rütmi. Haha. peaks need tüübid rütmiliselt puurima..õpetama?ma ei oska ju. Kurat ma ise seda ventilatsiooni paigaldada ei oska, noh. Oleks saand siin hommik otsa tunkedes nokitseda vaikselt. Hea, et mul töömeeste vastu mingit nõrkust pole. Või noh. Kahju, et pole. Muidu iga kord kui mingi selline värk on ja töömehed kohale tulevad, siis oleks mul laksti liblikad kõhus ja hõljuks siin ringi ja teeks neile kohvi ja eputaks ja naerataks ja siis juhuslikult puutuks vastu neile ja naudiks seda mehist ja testosteroonirohket higi... aroomi?Ja loodaks,et äkki ükski neist küsib mu telefoninumbrit. Sisimas loodaks selle noorema peale, aga vanale annaks ka, kui ta küsiks.´Vähemalt MIDAGIGI. Vähemalt mingil mehel peab mu telefoninumber olema :D
haha.Igavusest tulevad igasugused mõtted pähe. Eriti mingid skeemid, kuidas enamvähem normaalseid situatsioone annaks täiesti sürriks pöörata. Võtaks lihtsalt särgi ära näiteks ja teeks jumalast normaalset nägu edasi.No seda annab tegelikult igal pool praktiseerida.Lihtne harjumuspärane liigutus võimalikult ebasobival hetkel ja sööbid kõigi kohalolijate mällu. Vähemalt nii kauaks,et nad oma tuttavatele sellest vahejuhtumist rääkida jõuavad. Ja siis juba ongi jälle juures paras hulk inimesi, kes Sind teavad. Elu nagu orkut.
RÖÖK!
Aga mul pole mingeid nõrkusi töömeeste suhtes ja seega jääb see eelnev stsenaarium praktiseerimata. No kui ma olen 50 ja ikka veel vaba ja vallatu, mis selles eas teatavasti meeleheidet tähendada võib (aga kunagi ei pruugi, loomulikult) ja müün kuskil keldripoes juustu ja õlut, no siis ma küll võtan särgi ära kui töömehed tulevad. Aga mitte võrgutamise eesmärgil. Hoopis sellepärast, et pood on nii väike ja seal on õhku ainult ühele inimesele (puudub VENTILATSIOON) ja mul hakkab ropult palav, kui see töömees tuleb ja siis istume seal nagu mehed saunas. Mina oma palja lodeva torsoga ja töömees ka. Ja meist saavad hingeusgulased.
Hahah.Saavad hingesugulased. Väga loogiline. Äkki meist saavad lausa kaksikud. Sama suur tõenäosus. Mõned asjad on ikka mustvalged ka. Nii tore. Oleme kaksikud või ei ole. Oleme hingesugulased või ei ole. Näeme asju mustvalgelt või ei näe. Näeme kas musta või valget. Mustvalget ei näe.
Vähe vaiksemaks on jäänud. Vahepeal on paar toredat naisterahvast kah läbi lipsanud siit. Sain TÖÖD TEHA.Mul oli alguses suhteliselt raske harjuda selle tööga siin...nonii..nüüd tuli küll lesbipaar.Mitte, et see minus midagi kõigutaks, aga ma lihtsalt sain aru. Ostke oma mööbel Universaal Universumist - siin märgatakse teie seksuaalset orientatsiooni, omistamata sellele tähtsust! Einoh. Kopiraiterit minust ei saa. Isegi mitte keskpärast. Mul puudub igasusgune oskus oma mõtteid selgelt väljendada. Seevastu oman ma säravat talenti ajade keeruliseks ajamisel. Okei. Kõik naised mõtlevad seda. Endast. Mida naised minust mõtlevad?haha.Pühendan sellele kunagi rohkem ruumi. Polegi mõelnud selle peale.
Üks nendest oletatavatest lesbidest meenutas mulle mu ema. Mu emal pole täna väga hea. Ma tean. Ja võibolla suudaksin ta olemist isegi mõne telefonikõnega parandada, aga ma ei tee seda.
Mina ei alustanud olelusvõitlust.
Kriips läheb täna Tartu ja mina lähen istun kastide ja kilekottide vahel ühes Kalamaja korteris, mis kohe enam meie kodu pole. Aga ma ei ole õnnetu. Ma olen ootel.
Nad paigaldavad siia poodi siis ventilatsiooni täna. Audioefektid on hullemad, kui laste kisa, millega ma vist juba harjunud olen. Selle paari nädalaga, mis siin Universaalis töötanud olen, on mul juba oma väikesed hommikused rituaalid välja kujunenud ja ma olin suhteliselt häiritud,et täna ei olnud võimalik neid läbi viia. Esimese töötunni võtan tavaliselt ärkamise jaoks. Rahvast reeglina pole ja ma saan rahus tassi kohvi juua ja selle kõrvalt tähtsaid poeasju ajada. Kassasüsteemides häkkida.Hehe. Aga täna olid kohe kell kümme platsis vanem härra (Kalju) ja üks äärmiselt kandilise näoga noormees, kes innukalt hakkasid ventilatsiooni paigaldama.Njah. Kohe minu selja taha. Sinna,kus on kiirkeetja ja muud toredad tehnikasaavutused. Tassid näiteks ka. Ja mikrolaineahi, mida keegi ei kasuta. Vahepeal keeran india muusika põhja,aga siis hakkab see ka ajusid sööma. India muusika ei kõla akutrelliga eriti kokku. Ei leia seda õiget rütmi. Haha. peaks need tüübid rütmiliselt puurima..õpetama?ma ei oska ju. Kurat ma ise seda ventilatsiooni paigaldada ei oska, noh. Oleks saand siin hommik otsa tunkedes nokitseda vaikselt. Hea, et mul töömeeste vastu mingit nõrkust pole. Või noh. Kahju, et pole. Muidu iga kord kui mingi selline värk on ja töömehed kohale tulevad, siis oleks mul laksti liblikad kõhus ja hõljuks siin ringi ja teeks neile kohvi ja eputaks ja naerataks ja siis juhuslikult puutuks vastu neile ja naudiks seda mehist ja testosteroonirohket higi... aroomi?Ja loodaks,et äkki ükski neist küsib mu telefoninumbrit. Sisimas loodaks selle noorema peale, aga vanale annaks ka, kui ta küsiks.´Vähemalt MIDAGIGI. Vähemalt mingil mehel peab mu telefoninumber olema :D
haha.Igavusest tulevad igasugused mõtted pähe. Eriti mingid skeemid, kuidas enamvähem normaalseid situatsioone annaks täiesti sürriks pöörata. Võtaks lihtsalt särgi ära näiteks ja teeks jumalast normaalset nägu edasi.No seda annab tegelikult igal pool praktiseerida.Lihtne harjumuspärane liigutus võimalikult ebasobival hetkel ja sööbid kõigi kohalolijate mällu. Vähemalt nii kauaks,et nad oma tuttavatele sellest vahejuhtumist rääkida jõuavad. Ja siis juba ongi jälle juures paras hulk inimesi, kes Sind teavad. Elu nagu orkut.
RÖÖK!
Aga mul pole mingeid nõrkusi töömeeste suhtes ja seega jääb see eelnev stsenaarium praktiseerimata. No kui ma olen 50 ja ikka veel vaba ja vallatu, mis selles eas teatavasti meeleheidet tähendada võib (aga kunagi ei pruugi, loomulikult) ja müün kuskil keldripoes juustu ja õlut, no siis ma küll võtan särgi ära kui töömehed tulevad. Aga mitte võrgutamise eesmärgil. Hoopis sellepärast, et pood on nii väike ja seal on õhku ainult ühele inimesele (puudub VENTILATSIOON) ja mul hakkab ropult palav, kui see töömees tuleb ja siis istume seal nagu mehed saunas. Mina oma palja lodeva torsoga ja töömees ka. Ja meist saavad hingeusgulased.
Hahah.Saavad hingesugulased. Väga loogiline. Äkki meist saavad lausa kaksikud. Sama suur tõenäosus. Mõned asjad on ikka mustvalged ka. Nii tore. Oleme kaksikud või ei ole. Oleme hingesugulased või ei ole. Näeme asju mustvalgelt või ei näe. Näeme kas musta või valget. Mustvalget ei näe.
Vähe vaiksemaks on jäänud. Vahepeal on paar toredat naisterahvast kah läbi lipsanud siit. Sain TÖÖD TEHA.Mul oli alguses suhteliselt raske harjuda selle tööga siin...nonii..nüüd tuli küll lesbipaar.Mitte, et see minus midagi kõigutaks, aga ma lihtsalt sain aru. Ostke oma mööbel Universaal Universumist - siin märgatakse teie seksuaalset orientatsiooni, omistamata sellele tähtsust! Einoh. Kopiraiterit minust ei saa. Isegi mitte keskpärast. Mul puudub igasusgune oskus oma mõtteid selgelt väljendada. Seevastu oman ma säravat talenti ajade keeruliseks ajamisel. Okei. Kõik naised mõtlevad seda. Endast. Mida naised minust mõtlevad?haha.Pühendan sellele kunagi rohkem ruumi. Polegi mõelnud selle peale.
Üks nendest oletatavatest lesbidest meenutas mulle mu ema. Mu emal pole täna väga hea. Ma tean. Ja võibolla suudaksin ta olemist isegi mõne telefonikõnega parandada, aga ma ei tee seda.
Mina ei alustanud olelusvõitlust.
Kriips läheb täna Tartu ja mina lähen istun kastide ja kilekottide vahel ühes Kalamaja korteris, mis kohe enam meie kodu pole. Aga ma ei ole õnnetu. Ma olen ootel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
