Üks vana dialoog meenus ka. Või siis pigem monoloog, otsustage ise.
Järjekordne "õppimisõhtu" Hannaga, millest kujuneb tavaliselt klassikaline naistekas. Teeme süüa ja räägime ja siis ma alustan:
" Ma arvan, et suurim viga, mis ma inimsuhetes olen teinud ongi see, et ma olen alati üritanud väga hea olla. Saad aru, selline malbe ja leebe ja olla alati SEE HEA, kes kunagi etteheiteid ei tee ja alati püüab mõista. Aga nüüd ma olen aru saanud, et sellisel kujul igasugused ahvid lihtsalt astuvad mulle peale. Ma pean õppima enda eest seisma. Ma pean olema otsekohene. Heade Mõtete Lirva. Ma ei tohi enam olla selline, kes teiste inimeste soovide järgi kuju võtab. Sellise heasüdamliku ja leebena mind lihtsalt trambitakse jalge alla. Ma olen alati kõik oma ängid ise läbi põdenud, et teine inimene näeks ainult seda päikeselist poolt ja tahaks ikka tagasi tulla. Jah...ma pean ikka selle ära õppima. Ma pean õppima olema jõulisem, mitte selline leebe tossike. Ma olen liiga lihtne ja malbe ja sellepärast inimesed arvavadki, et nad võivad mul lõputult seljas sõita."
jnejnejnejne
Kui see ükskord läbi sai, siis Hanna vastas: " (naer) (naer) (naer)..."
Kui naer ükskord läbi sai, siis Hanna ütles umbes midagi sellist: "Ma arvan, et su probleem on see, et sul pole eriti adekvaatne minapilt. Sa leebe tuuleke!"
Palju naeru.
(NAER)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar