Intensiivne naine

MUINASJUTT

"Vanaema, miks sul nii suured kitsetalled on?"
"Eks ikka sellepärast, et ma sind paremini nii suured kitsetalled on."

Jaan Pehk. "4"

(tsiteerisin praegu mälu järgi, igal juhul on tegu maailma parima luuletusega)

Aga, mis toimub?

Ürgmees. Torenaljakas ülevaade normaalsete paaride probleemsituatsioonidest. Aga NORMAALSETE, mitte ülevindiobsessiivsete, millistega mina kindlasti palju paremini samastuda oleks suutnud.

Viha hoidis mind kuni varahommikuni ärkvel.(mitte viha etenduse vastu:D) Uskumatu. Kunagised kurbusehood on asendunud meeletute, tõesti MEELETUTE vihasööstudega. Kui enne magamajäämist nutta, siis on lootust vähemalt ühel hetkel kurbuskurnatusest uinuda. Aga viha...see ei lase magada. Kui ma kell 2. 30. olin täiesti higine ja vihapisarais lihtsalt oma mõtetest (ka minu suhteliselt piirideta maailmataju jaoks oli selline olukord ikkagi midagi enneolematut ja šokilaadset), sain aru, et need egoröögatustest tingitud kättemaksuplaanid mulle mingit hingerahu ikka ei too. Enesehaletsus seda ka ei too muidugi, aga see pole minu jaoks ka midagi uut. Selline hoomamatu röökiv viha aga on seda küll. Ma tean neid põhjuseid ja ma tean, et oleks ka põhjust, aga keegi pole minu unetunde väärt lõppeks. NII paljusid unetunde. Kõigi nende aastate jooksul. (ikka ma toon minevikku ka sisse, eksole :)

Nojah. Ja kui ma olin oma peas kerinud ja kerinud umbes miljon stsenaariumit, alates sellest kuidas ma NÜÜD LÕPUKS KÕIK välja ütlen ja teda meeletult solvan kuni selleni, et viin ta erektsioonini ja siis viskan ta püksid aknast välja tänavale ja käsen tal endal KOHE:) sama teed minna ja mind alatiseks rahule jätta...ja naeran nagu õudusfilminõid ja kui ta lähebki, siis ma ei nuta mitte pisaratki ega tunne KUNAGI mingeid süümepiinu, siis...

...mingi hetk sain ma aru, et tegu on mõttetu energiakuluga :D Hoolimata, sellest, et ma olin jõudnud juba täiesti geni(t)aalsete mudeliteni, kuidas panna üht meesterahvast aru saama, et ta on olnud tõeline sitapea...hehe. Aga jah. ta teab ju ise ka seda. Ta lihtsalt ei tea, et üsna lihtne oleks ka mittesitapea olla. Aga sellest mõni teine kord.

Igal juhul kuna mul oli juba hommikul kell 10 vaja olla seminaril ja Freudi unenägude tõlgendamise kohta arvamaust avaldada, siis leidsin, et ehk võiks ka ise pisut magada. Kuidas siis?

Plõksti, tuli põlema, voodisse istuli ja enesevaatlusprogramm peale, stiilis: õu, kuule sina väike alatu vihane tüüp mu kõhus, mida sa tahad? (ma ei rääkinud sündimata lootega, vähemalt mitte, et ma mõnest enda sees hetkel teadlik oleks). Mida ma tegema peaks, ah? Ah, jaa, sa ei tea vastust? Mina tean - ole nüüd kuss palun! Sa pole mina...

Jälle töötas. Imehästi. Natuke lugesin raamatut ka peale ja oligi lõpuks ka mu keha arvates tuduaeg käes. Muidugi on see ikka needus küll, et aju ennast välja ei lülita, aga eks see ole kah üks naiseksolemise vahetevahel valulikke võlusid.

Ja minu tänasel päeval leitud uus kirg on biblioteraapia. Kui on huvi, siis: http://en.wikipedia.org/wiki/Bibliotherapy

Minu lauast möödus just see ontliku välimusega vanahärra, kelle ükskord tabasin akadeemilises raamatukogus pornosaite kammimas.

Ürgmees :D