Hommikul ärkasin selle peale, et päike ronis voodisse. Nagu suvel kuskil telgis või lakas, ärkad lihtsalt selle peale, et nii palav on...otsese päikesevalguse käes. Aga praegu, märtsis- see oli kuradi eksklusiivne!
Millalgi kella 7 ajal olin ka korraks üleval juba ja vaatasin 15 sekundit päikesetõusu. Jah. On õnn kui su aknad on vahelduseks mere, mitte tänava poole. Õnn on...õnn on.
Täielik nirvaana. Jah täiskoosseisus, eksole.
Tegelikult...hommikul käisin ujumas ja mul on täiesti TÄIESTI sigaretivaba pea. Kui ma siin oma tornitoas istun praegu, siis olen veendunud, et mitte ükski kratt ega tont ei saa mind enam kunagi kätte. Ma olen kookonis. Valguskookonis. Ja ma ei taha välja. Sellepärast, et need inimesed ja see atmosfäär siin, nad kaitsevad mind mu enda eest ja see on juba midagi väga olulist. Peaksin nüüd ainult sellest hedonistlikust loidusest kuidagi vabanema ja midagi süvenenult lugema või kirjutama.
Kõik tundub praegu nii loogiline, et...siit kaugelt. Ma tahaksin, et selline selgus jääkski püsima. Kui miski on liiga raske, siis pole see ikka pingutust väärt küll. Ka õigel teel võib leiduda takistusi (mõnus "Oi aegu ammuseid" stiilis laulutekst hakkab siit vormuma vist), aga see ei saa olla pidev peaga vastu seina jooksmine. Kui pühendada end õige asja hoidmisele ja ehitamisele, siis kuulub asja juurde ka positiivne tagasiside, mingid märgid...et pead teel jätkama. Progressi oleks näha. Tuhat korda kasvõi alata...ja samamoodi vastu nägu saada? Ma arvan,et sel juhul umbes kahest korrast peaks piisama.
Aga ma jooksen nüüd külapoodi hapukoort tooma:D
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar